• Colombialannast Võrumaa ehtekunstik: minu sünniriik ei ole ainult kuritegelik koht, tahan eestlaste arvamusi muuta

    Kariibi mere ääres võõrkeelte õpetajaks õppinud 22aastane Ivana Ochoa Lizarazo kolis Eestisse 2020. aastal. Mullu oktoobris registreeris ta end Võrumaal hoopis ettevõtjaks ja tegeleb Colombia ning Eesti traditsioonilise käsitöö lõimimisega.

  • Kolumbialanna naudib elu Võrumaa metsade vahel 

    Ivana Ochoa Lizarazo (23) on Kolumbia naine, kes ei teadnud 2019. aastani Eestist midagi. Nüüd on tema kodu Võrumaal väikses külakeses, ta on abielus eestlasega ja neil on kahekuune pisitütar.

  • ARMASTUSE KUTSE! Kolumbialanna kolis Eesti tallu: esimest korda suitsusauna minnes ma minestasin

    Võrust 15 minuti kaugusel väikeses talumajas elab Ivana Ochoa, kes kolis siia armastuse nimel. „Võrreldes Kolumbiaga meeldib mulle Eestis väga. Siin on palju turvalisem,“ võrdleb ta endist ja praegust kodumaad. Tõsi, esimest korda koduses suitsusaunas käimine lõppes üsna kehvasti. „Tundsin, et vajan õhku ja siis lihtsalt…“ meenutab ta. 

  • Maahommik

    õrumaal Noodaskülas asub talukoht, mis näeb välja nagu vana talukoht ikka. Sinna sattudes ei aimagi, et sealt majast leiame eest ka tükikese Kolumbiat. Lõuna-Ameerikast pärit Ivana teeb seal ehteid mis inspireeritud Kolumbia põlisrahvaste tarkustest ja mustritest. Saatejuht Kerli Dello, toimetajad Heleri All ja Mari Fleming, režissöör Maarika Lauri, operaator Tanel Velli-Vällik, produtsent Kadi Katarina Priske.

Minu lugu

Olen Colombia päritolu kunstnik, afro-kariibi ja barii (Lõuna-Ameerika põlisrahvas) juurtega. Sündisin Magdalena ja kasvasin Cauca jõe kallastel. Ülikoolis käisin Barranquillas, sadamalinnas, mis on tuntud karnevali ja erakordselt kireva multikultuurse ajaloo poolest. Eestisse tõi mind armastus

Minu loomingusse on põimitud pärimuskultuuri ajatud lood, mida tahan sinuga jagada. Tahan pakkuda ilu ning rõõmu inimestele, kes on uudishimulikud ja otsivad lihtsust, kes ei taha tarbida ülearu ning toetaksid pigem originaalset käsitöökunsti kui kiirmoe vabrikante

Tahaksin ka tutvustada oma sünnimaa mitmekesist kultuuripärandit. Paljud teavad Pablo Escobari ja on vaadanud “Narcos”t, vähesed Gabriel Garcia Marquez “100 aastat üksildust” ja maagilist realismi, kuid viimane on vaid jäämäe tipp – Colombia on väga mitmekesine, nii etniliselt, kultuuriliselt kui loodusliku elurikkuse poolest. Seetõttu lisan koduleheküljele palju linke, millele klikkides võib jõuda ägeda infoni minu sünnimaa, selle inimeste, kultuuri, kunsti ja muusika kohta

Vajuu

Vajuud elavad kõrbelisel La Guajira poolsaarel, Kariibi mere rannikul. Elu on enamasti väga raske, napib kõike eluks hädavajalikku – peale päikese ja sooja meretuule, mis kaktuste vahel liiva ning tolmupilvi keerutab. Kuna vihma sajab väga harva (sademeteta võib mööduda aastaid) ja looduslikeks veeallikateks on üksikud veevaesed jõed, ei ole paljudel kogukondadel piisavalt vett. Vee- ja materjalipuudus takistab ka käsitööga tegelemist, mis on tänapäeval peamisi sissetulekuallikaid

Vajuude kosmoloogilises maailmapildis on kõik olemasolev omavahel seotud lõputus võrgustikus. Esemetesse on heegeldatud, põimitud lugu – igal mustril on tähendus. Tähendus võib olla müstiline või äärmiselt argine – näiteks “uimase eesli kõnnak” või lihtsalt Guajira loodusest inspireeritud värvide koosmäng.

Barii

Barii (ka motilon-barii) on Lõuna-Ameerika põlisrahvas Catatumbo vihmametsadest tänapäeva Colombia ja Venezuela aladel, nad on osa minu juurtest. Kunagi ulatus bariide maa Perijá mägedest hiigelsuure ja maagilise Maracaibo järveni. Kuigi hispaanlased neid ei alistada ei suutnudki, tegid seda haigused ja hilisem industrialiseerimine, peamiselt maavarade kaevandamine, mis hävitas kiiresti olulise osa rahvast ja kultuurist. Paljud on segunenud teiste rahvastega ja asunud elama mujale. Barii tähendab nende oma keeles “Metsa poeg” ja Catatumbo “Tormi ja Äikese maa”, sest sõna otseses mõttes enamusi öid kütab taevast lõputu välkude tants. Eriti hästi on see näha Maracaibo järvelt.

Afro-Kariibi

Musta kontinendi diasporaa Colombias on Brasiilia ja Ameerika Ühendriikide järel suuruselt kolmas – üle 12 miljoni afro juurtega inimese, moodustades nii veidi üle 26% kogu Colombia elanikkonnast. Esimene koloniaalvõimust vaba linn Lõuna-Ameerikas oli konkistadooride käest põgenenud orjade asutatud Palenque Colombias ja esimene revolutsionäär selle aafriklasest kuningas Benkos Biojó. Tänapäeval on Palenque võib olla natuke liiga “turistico,” kuigi otsides leiab ka seal ägedaid elamusi. Tasub külastada teisi linnakesi samas kandis, näiteks Gamero’t, kus suur osa mõnedest tuhandetest elanikest on muusikud (kuulsaim neist, Grammy laureaat Magín Díaz, on kahjuks surnud) ja valmis rõõmuga oma oskusi näitama.

Aafrika mõju Colombia kultuuris on võimatu üle hinnata. Huvitaval kombel ulatub selle kõlakaja tänu globaliseerumise kõikvõimsale haardele isegi Eestini – ilmselt on paljud, kasvõi tahtmata kuulnud reggeatoni. Selle rütmi juured on cumbia ‘s – sündinud vee ja maa, Magdalena jõe ning Kariibi mere kallaste, aafriklaste ja indiaanlaste koosloomingus.

Cumbia on üks paljudest muusikaülestest kultuurinähtustest, mis väljendub Barranquilla iga-aastasel karnevalil – suurimal peol siinpool ekvaatorit. Euroopa panus on kah silmaga märgata: vaadake rahvarõivaid!

Tegelikult on pidu karnevali nö kõrvalnähtus. Rohkem kui tuhande sellel osaleva kogukonna jaoks on karneval eelkõige võimalus näidata oma kombeid, tantse, muusikat ja rõivaid. Paraadrongkäike on kaks: ärilistel eesmärkidel, tasuline, tribüünidel istuvale publikule … ja teine  – kõigile avatud ja kümneid kilomeetreid pikk, algusega hommikul ja sabaga õhtus.

Noorte hulgas on siiski popimad kiiremad rütmid -nt champeta, mis kõlab nagu Kariibi pehme ookeanibriisi valgusest kantud tantsivad varjulaigud, või võimsad cumbia ja elektroonika kooskõlad globaalsete staaride Bomba Estéreo ja Lido Pimienta esituses.